Suvi toob töötajatele rõõmusõnumi – varsti saab puhkusele. Samuti tõstatab suvi alati igavese teema, laste ja noorte töötamise. Aruteludes väidavad ühed, et pikk suvevaheaeg on maha visatud aeg, lastel peab olema midagi teha, muidu lähevad üle käte, ja parim ravim on töötamine. Teised vastavad, et koolitalv on olnud kurnav, pidev liiklemine liinil kool-trennid-ringid-õppimine on lapsed ära väsitanud ning suvi peab jääma puhkamiseks. Mõlemal poolel on õigus.

Töötamine on eestlase jaoks emotsionaalne teema. Oleme töökas rahvas, meie kultuur ja pärimus räägivad juba maast-madalast töötamisest – nii, kui laps jalad alla sai, siis hanekarja, sealt edasi juba päris karjapoisiks. Linnapoisid hakkasid samal ajal oma isa ametit õppima, hilisematel aegadel mindi juba tehastesse tööle. Lapsed olid lisatööjõud.

Ajad on muutunud ning lapsepõlve mõiste kinnistunud. Lapsed elavad nüüd ühiskonnas, kus neil on küll turvaline lapsepõlv ja palju võimalusi end arendada, ent samas seatakse neile rangeid piiranguid, esitatakse tohutuid nõudmisi ning nende ees on palju ahvatlusi. Nõustun kasvatusteadlase Tiiu Kuurmega, kes oma hiljutises arvamusloos nimetab postmodernsust ajastuks, kus ei teata enam, kas nutta või naerda, mis on hästi ja mis halvasti ning kus vastutust ei oska ega taha keegi võtta (Üks inimpõlv kui tuhat aastat, Õpetajate Leht, 06.04.2018).

Üks argument laste ja noorte töötamise soodustamiseks on, et see õpetab vastutustunnet ja arusaama, et raha ei tule seina seest. See on kahtlemata oluline aspekt. Töökohale kandideerides, lepingut allkirjastades ning tööülesandeid täites õpib noor oma tegude eest mitte üksnes vastutama, aga ka otsusekindlust ning tarkust, kuidas tööd teha. Ise teenitud rahal on hoopis teine väärtus, olgu see mõeldud taskurahaks või hädavajalikuks lisaks pere eelarvele. Oma rahaga tehtud ostud on oluliselt rohkem läbi mõeldud, kui vanematelt või sugulastelt kingiks saadud raha puhul.

Küsimusele, kas lapsed võivad suvel tööd teha, saab vastata üksnes jaatavalt. Seda juhul, kui täiskasvanud ehk laste vanemad ja tööandjad järgivad mõningaid reegleid. Esiteks muidugi silmaga nähtav – laps ei ole täiskasvanu, ta ei jaksa teha samasugust tööd ja sama kaua kui täiskasvanu. Lapse organism on kujunemisjärgus, iga kokkupuude raskuste tõstmisega, ohtlike ainetega või valel kellaajal töötamisega võib tema elule jätta pöördumatu jälje. Laps ei tea nii palju kui täiskasvanu ega oska ennast hoida. Lapsevanem peab hindama, kas töö, mida laps saaks teha, lapsele sobib ja tööandja peab võtma rohkem aega, et selgitada ja juhendada, kuidas tööd teha.

Eelmisest suvest kehtivad alaealiste töötamisele leebemad reeglid. Põhikooli järel, alates 15. eluaastast võib noor võrdselt täiskasvanutega teha päevas kaheksa tundi tööd. Ainuke piirang on see, et töö peab alaealisele sobima, arvestama tema vaimseid ja füüsilisi võimeid, ei tohi ohustada tema tervist või kõlblust. 13-14-aastased lapsed võivad koolivaheajal teha päevas seitse tundi tööd varasema nelja tunni asemel. Töö peab lapsele sobima ja seda tohib teha vaid päevasel ajal ehk enne kella kaheksat õhtul. Kõige rohkem on piiratud nooremate laste töötamine. 7–12-aastastel on lubatud teha kerget tööd kultuuri, kunsti, spordi või reklaamitegevuse alal. Kuni 12-aastased tohivad koolivaheajal töötada kolm tundi päevas.

Need on raamid, mis seadusandja on ette pannud. Raami sees oleva pildi kujundamisele peavad kaasa aitama nii lapsevanemad kui ka tööandjad, et pildilt vastu vaatav lapse esimene töökogemus oleks hea, et töö seal oleks ohutu ja puhkus kosutav. See kogemus on vajalik kogu eluks. Tuleb ju tänapäeval töötada kaua, praktiliselt kogu elu, ehk nagu vanasõna ütleb, ei töö enne lõpe, kui kaks kätt rinna peal.

Maret Maripuu
Tööinspektsiooni peadirektor

Loe ajakirja Tööelu värsket numbrit SIIT