21. veebruaril toimus Türi Kultuurikeskuses  Järvamaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimehe Priit Värgi vabariigi 102. aastapäevale pühendatud vastuvõtt. Kontsertaktusel „Põlvest põlve“ astusid üles Türi Kultuurikeskuse kollektiivid. Liidu juhatus andis Kaia Ivale ja Teet Kallakmaale kätte Järvamaa Vapimärgid.

Alljärgnevalt Priit Värgi aastapäevakõne.

Maarjamaa, sa oled mu leib ja mu iha
Sa oled mu nälg
Ja mu viha
Ma olen su jalajälg.
….
Anna mulle tagasi mu keskpäev ja hommik.
Anna mulle tagasi mu Maarjamaa.
Anna mulle tagasi Maarjamaa hommik.
(Valusad viisid, Kalju Lepik)

Daamid ja härrad, head järvalased ja Järvamaa sõbrad!

Eelnevad read kuuluvad Koerust pärit luuletajale Kalju Lepikule, kelle sünnist möödub tänavu 100 aastat. Mees, kes lahkus 1944 aastal Hiiumaalt paadiga Rootsi ja paguluses kirjutas kümneid luulekogusid isamaa igatsusest ja kodumaa ilust. Mees, kelle luuleridu on kirjeldatud ilmeka võimalusena, kuidas saab olla üheaegselt peaaegu arhailis-eestilikult rahvuslik ja ülerahvuslikult tänapäevane.

Tema loomingus oli meie ühine Maarjamaa üks eriline, lausa müütiline koht, millest kirjutada luulevärsse aastaid ja aastakümneid hiljem, ka siis kui tal puudus võimalus kodumaa pinda puudutada. Aga kui katsuda seda võrrelda kaasaegsetega, nendega kes on Eestist lahkunud majanduslikel põhjustel, siis kas teate kedagi Soomes, Rootsis või Austraalias sarnaste tunnetega? Mõttekoht, aga eks ajad ja olud olegi kohati võrreldamatud.

Heaoluühiskonnas kasvavad ootused riigile ja kui liita juurde suutmatus hinnata vabadust, siis summeerubki see teinekord ärahellitatud rahulolematuseks. Mõnede äärmuste korral lausa kodumaa põlguseks. Kuid kas tõesti on vaja vahel kurjust näha, et teada kui hea on kodu? Loodetavasti mitte, loodetavasti on meie mälu ja teadmised ajaloost piisavalt head, et osata hinnata sellist Eestit ja Järvamaad, mis meil on – iseseisev ja vaba. Sellist Eestit ja Järvamaad, kus millegi paremaks tegemisel pannakse ise käed külge.

Minu eelkäijad on aastapäevakõnedes korduvalt andnud hinnanguid maakonna tervisele ning keskendunud meie võludele ja tugevustele. Mõtelgem korraks varasematele koosviibimistele ja meenutagem toonaseid sõnumeid. Sõltuvalt ajastust on kord tõstetud esile geograafilist paiknemist Kesk-Eestis, kord meie hunnituid vaateid rabades, kord meie viljakaid põlde, kord meie inimestele omast Vargamäe sitkust ja sihikindlust… ja seda kõike põhjendatult, sest just see on meil olemas ja need me olemegi.

Sitkus ja sihikindlus, sihikindlus ja sitkus – need iseloomujooned sobivad ka tänaõhtustele  kangelastele, keda tunnustame Järvamaa vapimärkidega. Kaia Iva ja Teet Kallakmaa senised eluteed ja teod on olnud erinevad ent siht on olnud sama – Järvamaa elu edendamine. Nad on pühendunud aastaid, aastakümneid kodukohale ja teinud ekstrasamme, mille vilju naudime kõik. Selline patriotism on kindlasti nõudnud valikuid, võib-olla ohvreidki, aga täna siin puldis seistes soovin teid õnnitleda ja tänada 30 000 järvamaalase nimel! Aitäh!

Kallid rahvuskaaslased!

Öeldakse, et inimeste seisukohad on sõltuvuses nende istekohast. Seitsmest ja poolest miljardist elanikust maamunal asuvad suur enamus „istekohtadel“ kust vaadatuna on Euroopas sündimine lotovõit. See kehtib ka Järvamaa kohta. Eesti on üks turvalisemaid riike maailmas, Järvamaa on omakorda üks turvalisemaid maakondi Eestis ja seda juba kümmekond aastat järjest. See pole juhus. See on töö, mida on tehtud kodudes ja koolides ning lõpetades meie politseinike ja päästjatega. Järvamaa inimesed on Eestis kõige liikuvamad-sportlikumad. Ka see pole juhus. See on pikaaegne ja sihikindel töö meie inimestelt. Alustades Teet Kallakmaast ja spordiklubidest ning lõpetades spordimetseenide ja –taristutega.

AGA nii nagu ei saa ja ei tohi lähtuda Eesti Vabariigi ajaloo mõtestamisel loogikast, et tõstame esile vaid võidukat vabadussõda ja laulvat revolutsiooni ning häbenedes vaikiksime maha muinassõja, Jüriöö ülestõusu või 1944. aasta ebaõnnestunud katse taastada iseseisvus, nii ei saa me ka Järvamaal ilma tervikpilti vaatamata, ilma enesekriitikata ja nurisemata. Järvamaa ei ole Hollywoodi kuliss, mida saab ühest nurgast teise lükata. Vajame oleviku ja tuleviku realistlikku tajumist, aga selle eelduseks on ikka ja jälle mineviku ja oma juurte tundmine. Silma kinni pigistamine, pea mulla alla peitmine ei vii edasi ja ei ole ka eestlaslik.

Kui keegi arvab, et nüüd järgneb minult epistel kiiresti kahanevast elanikkonnast ja valge laevana oodatud neljarealisest maanteest, siis ärge muretsege, ma säästan teid sellest. Mitte, et see ei oleks oluline, kuid täna on ikkagi pidupäev.

Head sõbrad!

Sirvisin viimase maavanema eelviimast Vabariigi aastapäeva kõnet 2016ndal aastal. Seal kõlas läbiva ja hästi argumenteeritud mõttena, et Järvamaa vajab riigi abikätt läbi regionaalpoliitika ja meie enda ajalooliseks võimaluseks on peagi saabuv haldusreform. Ja kui paralleelselt juhtusin võrdlema viimase kümne aasta jooksul rahva poolt valitud Järvamaa aasta tegusid, millest 7-8 laureaati on seotud rohkemal või vähemal määral riigi-omavalitsuse panusega ja kõigest 2-3 erasektori poolt, siis tabasin taaskord tuttava haigussümptomi.

Selleks on leviv mentaliteet, kus järjest enam loodetakse riigi hoolele ja käehoidmisele, loodetakse, et riik teeks otsuseid meie eest ning selle varjus on vaikselt ja salaja tagasi hiilimas ihalus plaanimajanduse järele. Selle mugavuse juures on mündi teiseks pooleks pöördvõrdeliselt vähenev indiviidi vabadus, vastutus ja kohustused riigi ees. Vabariigi põhiseaduses, mis tähistab tänavu samuti sajandat juubelit, pole sõnagi vastutusest ja kohustustest. Miks küll? Seda mitte seepärast, et see oleks ebaoluline, vaid juba sajand tagasi olid riigiõigusteooria järgi kodanike kohustused automaatselt juurde mõeldavad. Oli iseenesest mõistetav, et vabadus, vastutus ja kohustused käivad käsikäes. Lühidalt tahan öelda seda, et Eesti ja Järvamaa on ülesehitatud printsiibile, et kui tahame midagi muuta, siis tuleb ennekõike ise tegutseda, usaldada inimeste ettevõtlikkust ja vaba turumajandust. Kui me ei usu ja ei usalda inimesi, kui pidevalt peitume turutõrke retoorika taha, kui kogu aeg loodame, et „riik“ teeb meie eest asjad ära, siis …. me oleme plaanimajandust kogenud ja teame selle tulemusi.

Head pidupäevalised!

Alustasin oma kõnet luulesalmiga:

Maarjamaa, sa oled mu leib ja mu iha
Sa oled mu nälg
Ja mu viha
Ma olen su jalajälg.

Võimsad ja tähenduslikud read. Nimetagem seda kodumaa armastuseks, isamaalisuseks, patriotismiks või kuidas iganes soovime, aga hea rahvuslus, mis tõstab meid eestlasi esile, mitte kuri ja õel, mis tambib teisi mutta, on Järvamaale iseloomulik. Nagu Kalju Lepiku luule. Minu Järvamaa ongi nagu Kalju Lepiku luule – üheaegselt arhailis-eestlaslikult rahvuslik ja rahvusüleselt tänapäevane.

Head Eesti Vabariigi sünnipäeva!

 

Vaata pilte sündmusest SIIT