Järvamaa arengustrateegiasse kavandatud Pärnu jõe uuring algab lähiajal. Selle põhjustas sõltumatute teadlaste tehtud uuring, mille järgi on jõgi oma alguspunkti evakueerinud Roosna-Alliku vallast Paide linna. „Võrreldes paari aasta tagusega on kontseptsioon kardinaalselt muutunud, see võib vabalt olla apooriline doominoefekt,“ rääkisid sõltumatud teadlased sõltumatul keskkonnakaitse sümpoosionil. „Oleme mures ja situatsioon vajab sekkumist,“ sõnas teadlane Ants Tuulepea.

„Tegelikult me ei tea sellest jõest suurt midagi, lookleb siin sinka-vinka ja kogu lugu, ja nüüd veel selline pauk, jõgi hülgab oma traditsioonilise sängi ja poeb uude voodisse,“ toetas teadlast Tuulepea professor Karl Karstiauk.

Ka keskkonnakaitsja Robert Mudaroobas oli ärevil: „Me peame analüüsima eesmärke ning andma hinnangu igale põhiväärtuseks olevale olukorrale, peame arvestama seatud eesmärke määrata mõõdetavad kaitse-eesmärgid ja kaitsekorralduse oodatavad tulemused kaitsekorraldusperioodi lõpuks ning 30 aasta perspektiivis,  eriti prioriteetne on meil koostada ülevaade peamistest väärtusi mõjutavatest teguritest, kirjeldada vajalikke meetmeid koos oodatavate tulemustega.“

„Muidugi, täpselt minu mõte,“ sekkus haritud rahva kõnelustesse kohalik salakalur Peedu. „Täitsa lõpp nohh, lähen mina varahommikul jõele, mul oli kontseptsioon oma kiisule kalakest püüda. Ei, mis röövpüüdja mina olen, kiisule ainult kalakene, ja kas te kujutate ette, jõgi lihtsalt kompsud kokku korjand ja minema läinud.“

„Ollalaaa, sõbrad, ma saan aru, et see ei ole jõe poolt demokraatlik lähenemine ja ei toeta tänast poliitilist olukorda, aga mul on konkreetne lahendus, teen ühe pilliloo, kütame emotsioonid üles, ja unustame selle,“ liitus seltskonnaga diplomeeritud ja erudeeritud artist Olaff-Milaff Pullimees. „Me ei saa üle sõita jõe otsustusõigusest, see ei tohiks olla betoneeritud seisukoht, et meie käes on tõde.“

„Me pole harjunud, et ka jõel võib olla eneseteostusvabadus, siin on mängus demokraatia, ei maksa emotsioonidega manipuleerida,“ arvas Karstiauk.

Salakalur Peedu arvas, et ei tohiks lasta asju nii kaugele, et selliselt maastikul mängida. „Mul on kass toita, mulle tehakse varsti umbusaldusavaldus ja saan bänni.“

„See on suhteline, ühiskond ei ole jõe vastu, aga meil on siin ääremaastumine ja euroopalik kultuur, oleme kõrgprotsesside mõjutada, me oleme kaasautorid selles,“ ütles Mudaroobas.

„Lahenduste võtmes, et vähendada pinget, peaksime seda jõge uurima, mul on tunne, et me võiks selle kätte võtta,“ alustas Karstiauk, kuid teda katkestas salakalur Peedu: „Mehed, mul on teile selline jutt, et kui te juba korra seal jões sobrate, siis teate, lõhe on torpeedokujuline. Minu kassi kõht toetab lõhe konsumeerimist iga kell, ka suveajal.“

„Tõstame siis paisudel plangud ja rändetõkked eest ja  laseme vee välja. Kaasame huvigrupid ja spetsialistid ja inventeerime siis ära. Võiksime „Teeme ära“ projekti raames potentsiaali kaasata, me ei tohiks karta võtta vastutust, loome asjakohase metoodika,“ kavandas Karstiauk tegevusplaani.

„Valdavalt ümbritsevad jõge kaldad, täitsa ise olen näinud, ja enamus jõe sisu on vesi,“ sekkus Peedu tarkade inimeste strateegilisse arutelusse.

Artist Pullimees tundis huvi, kes Peedu üldse keskkonnateemadesse kaasas.

„Lükkasin pensioniea edasi, mõtlesin veel mõne aasta inimväärset elu endale lubada, täna tahtsin proovida kaugtööd teha, kõik räägivad sellest, aga mul ei tule see millegipärast kuidagi välja. Äkki te oskate nõu anda, mismoodi ma siit kaugtööna traktori põllule saan?“ segas Peedu ennast järjekordselt jutu vahele.

„Sul on äppi vaja,“ arvas Tuulepea. „Tean mõnda, võin soovitada, tegid e-valimise soodsalt valmis, mis see traktori äpp siis ikka ära ei ole, Usun, et see võib selline suurem ka olla, seisab paremini käes ja ei kuku kohe katki.“

Mudaroobas otsis oma kuldsest läptopist loodusdirektiivid välja.

„Aga keda me kaasame, peame seda tegema võrdsetel alustel. Sõltumatud teadlased on mures, aja küsimus on, millal naisõiguslased ja rohelised valge jõuna manifestatsiooni üles lükkavad,“ muutus Tuulepea murelikuks.

„Aga kas meil on üleüldse selle jõega probleeme?“ tahtis Peedu teada.

„Saatke ta juba välja, rikub ainult akadeemilist produktiivset õhkkonda“ ütles Karstiauk. „Võtame nüüd päeva kokku. Teen lühidalt. Nagu ma ennem mainisin, me ei tea sellest salalikust jõest mitte midagi. Kordan, me ei tea mitte midagi. Teised teadlased ka ei tea, meil pole sihtgrupile isegi korralikku ja adekvaatset teavituskampaaniat olnud, et selline jõgi siin on, kusjuures seda saaks vabalt turundada laiemalt, näiteks Jaapanisse ja Hiinasse. Kommunikatsioon on kõige alus. Samas me ei tea, kas jõel ongi kalduvus ringi uidata, kas ta võib näiteks pikas plaanis üleujutusi korraldada. Kas jõel on sildu, rahvamajasid või laululavasid, pean tõdema, et midagi ei tea.  Ja mis on jõe tulevikutrendid? Mismoodi me võiks jõge kasutada, kas näiteks külaplatsina oleks piisavalt innovatiivne? Ujumine jões on selgelt eilne päev, Euroopa Liit taunib viimasel ajal tagurlikkust ja võib seetõttu toetusi vähendada. On keegi üldse näinud, et kala käib jões kudemas, alati kui ma poes mahetoite ostan, on kala tavaliselt seal. Kui me leiame jõest kruusalõike, kas peaksime need asfalteerima? Kas keegi üldse vajab seda jõge siin, kas see annab meile positiivsemat kuvandit? Milliseid protsesse ühiskonnas jõe siinolek toetab?

„Ma juba ütlesin, et peale vee pole seal jões suurt midagi. Fakt! Kõige pakilisem probleem on hoopis, et jões on sulaselge vesi, aga võiks midagi suupärasemat voolata, oleks hoopis teine tera, noh,“ arvas Peedu, ohkas pikalt ja asutas ennast kodu poole. Kass ootab!

1.04.2019