Kuidas kihlus viis mõisani
Lenno Põder on igapäevaselt Autoserti, kutseliste autojuhtide koolituskeskuse, juhtfiguur. Järva-Jaanis oli ta varemgi käinud, koolipõlvesõbral Artol külas. Aga kõik muutus totaalselt pärast Kariibi mere reisi, kus Lenno palus tulevase naise Liisa kätt. Niipea, kui rõõmus saladus Arto kõrvu jõudis, otsustas sõber korraldada väärika poissmeesteõhtu. Esmalt oli vaja Lenno Järva- Jaani meelitada. Peibutiseks kasutas Arto Orina mõisas asuvat traktoriõppeklassi, kirjeldades seda justkui imeviguritega imeruumi, kus kõik pöörleb ja keerleb ja kuhu ehk Lenno sooviks Autosertile filiaali rajada. Lõpuks soostus Lenno pilgu peale viskama Orina mõisa salapärasele imevigurile.
Sealt algaski lõbus päev, aga kui aus olla, siis ülejäänud päev on Lennol üsna hägune. Mälus keerles ainult üks mõte : « Orina, Orina. Kuidas omandada Orina ». Nii juhtuski, et pruut sai endale mitte ainult peigmehe, vaid ka pool kuningriiki ehk Orina mõisa.
Kui nostalgia muutub elamuseks
Lenno ise nimetab seda sähvatust, mis teda Orinas tabas, kummaliseks äratundmiseks. „See oli ja on nagu nostalgiakeskus Eestis,“ muigab ta. Mõis on muutunud täna kohaks, kus külalisgruppidele pakutakse giidituure ja tasemel harivat meelelahutust. Vahel ka legendaarset „diislidiskot“.
Publik on emotsionaalselt kaasa haaratud. Tänaseks on Orina sõusid näinud juba ligi 3500 inimest. Ja igaüks neist on tahtmatult saanud mõisa parimaks müügimeheks, sest lugu levib suust suhu kui kulutuli. Lenno usub, et mida vähem on inimesel varasemat tehnikahuvi, seda võimsam mulje kogu kogemus jätab. Tema unistus on lihtne: Orinast peab saama Eesti oma „must visit“ paik.
Ekskursioonid ja tegevuskunstiteosed viivad külastaja korraks poole sajandi taha, ajamasin käivitub, prožektorid süttivad ja silmad löövad särama. Seda ei saa sõnadega lõpuni seletada, seda peab ise tundma ja nägema.
Mõis, kus on kõike olnud
Orina ajalugu ulatub ligi 400 aasta taha. Lähiminevikus on siin olnud kogu maja hõlmav koduloomuuseum, kutsekool, tütarlaste kodumajanduskool, sõjaaegne laatsaret ja loomulikult mõis oma kõige esimeses loomulikus rollis koduks ja majandusüksuseks.
Perenaine Liisa hoiab silma peal just sellel ajaloopärandil. Teda huvitab eriti aeg enne nõukogude perioodi, majandusüksuse hiilgeaeg. Unustatud mõisate päevadel ekskursse läbi viies tundis ta omal nahal, kuidas inimeste uudishimu mõisate vastu on jätkuvalt suur. Selle kohta küsitakse alati kõige rohkem.
Liisa unistab Orina autentsest renoveerimisest. Kunagise mõisa vana puidust torni võiks taastada. Et hommikupäikesesse avanev rõdu saaks tagasi oma hiilguse ja külalised võiksid riietuda mõisaaja rõivastesse ning nautida mõisas pakutavaid teenuseid kui mõisahärrad ja -prouad. Plaane on paaril palju ja põhjusega, sest Järva-Jaani on juba turismikaardile kinnistunud alevik. Siin inimesed käivad ja otsivad ka uusi tegevusi. Miks siis mitte Orina mõis?
Diiselmootor kui superstaar
Orina lühim ja samas paljudele kõige nostalgilisem peatükk on seotud Järva-Jaani kutsekeskkooliga, mis tegutses mõisas 1970ndast kuni 1996 aastani. Selle kooli legendaarne õppejõud Helmut Vajakas muutis juba tol ajal mehhaanikuks õpetamise lausa etenduseks. Tema tunnid olid segu teatrist, muusikast ja kinost. Klassiruumi peideti viis kilomeetrit kaableid, et tehnikat võimalikult palju igasse klassi nurka mehhaniseerida. Nupuvajutusega sirisesid aknakatted alla, sahtlitest tuhisesid välja telerid ja lüümikumasinad. Klassi superstaariks said pöördlaval keerlevad ristlõiked diiselmootoritest. Õpilased tõemeeli tundsid, et nad saavad maailmatasemel haridust. Piirdus ju tol ajal maailm ühe kuuendikuga planeedist. Õppimine oli kui osa mängust, kandes Helmut Vajakase juhtmõtet „Tehnika oskuslikesse kätesse“.
Paljud staarõpetaja endised õpilased meenutavad, et just Helmut Vajakase tunnid puudutasid enim nende hinge. Pole ime, et pärast kooli sulgemist jäi Orina seinte vahele hõljuma memuaaridest paks kultuurikiht, mis välja tulla tahtis.
Sõbra luiskelugu, mis osutus tõeks
Lenno räägib lugu mehest, kes kiitis oma sõpradele taevani Järva-Jaani kutsekooli ja kultusõpetaja Vajakat. Sõbrad muidugi itsitasid, et tegu on naljamehe järjekordse luiskelooga. „Mis muusika, mis projektorid, mis mootorianatoomia? Ära aja jama!“ Alles pärast Orinas käiku ja osalust Lenno sõul tuli tõde ilmsiks. Kõik oligi nii nagu sõber rääkis ja päriselt olemas. Vabandused pandi vilistlasest kamraadi poole teele.
Kui sõu ajal käivitatakse õppeklassi kinolinal vana filmilint Järva-Jaani kutsekoolist, hüppab vahel mõni mees külaliste hulgast püsti: „See seal ekraanil olen mina, näe, istun seal akna all. Ainult 40 aastat noorem.“ Need mälestused on hindamatud killud, mis elustavad Järva-Jaani kutsekooli pärandit tänapäeva.
Tere tulemast turismiperre!
Täna seisavad Orina mõisa hea käekäigu eest Liisa ja Lenno, mõisaproua ja -härra läbi juhuse. Ühel pea mõtteid täis ajaloouurimise ja renoveerimisunistustega, teine põleva pilgu ja ajaratta tagasi keeramisega. Astu Sinagi läbi Orina mõisast ja lase Lennol ning Liisal viia end ajas rändama, sest see on elamus, mida on raske sõnadesse panna. Seda peab ise nägema.
Kaks inimest on toonud Järvamaa turismikaardile ühe erilise peidetud pärli.
Kirjutas Piret Sihver, pildistas Silver Köster ja toetasid
